– see, kui sage on teraapiakohtumiste intervall sõltub suuresti töö iseloomust. Traumateraapia puhul on hea, kui kahe kohtumise vahe vähemalt töötlusfaasis ei lähe pikemaks kui 10 päeva – hilisema järeltöö puhul võib olla juba pikem vahe. Pereteraapia puhul on hea intervall kaks korda kuus – vahel juhtub, et sinna vahele põimuvad mõne pereliikme individuaalsed seansid. Individuaalse töö puhul on kohtumised enamasti alguses sagedamalt – vahel isegi korra nädalas ja hiljem järjest harvem kuni paarikuuliste vahedega stabiliseerimisfaasis ja siis teraapia lõpetamine – või pikemale pausile minemine.

– ikka võib juhtuda ja see ei tähenda, et Sinul või terapeudil midagi viga oleks. Kõik ei sobi kõigiga ega kõigile. Vahel ei ole aeg küps, vahel on muud faktorid. Siis me teemegi esimese kohtumise, vaatame, kas koostööks on head eeldused ja kui Sa tunned, et see pole hetkel päris see, siis liigud rahulikult edasi ja püüad leida oma teemadele teisi lahendusi – muu viis peale teraapia, teine terapeut vms. Ei pea ennast sellepärast halvasti tundma – töö on kõige tõhusam siis, kui kujuneb hea terapeutiline side.

– See on teraapiaga seoses üks sagedasemaid küsimusi. Ühest vastust ei saa kahjuks anda, sest ette isegi ei tea, mis kõik toimuma hakkab ja mis aardeid teraapiakohtumiste käigus leida võib. Ma ütleksin, et väga motiveeritud ja selge eesmärgiga tegeledes on miinimum kuus korda – sellega peaks kindlasti arvestama. Pikad tööd kestavad vahel pausidega aastaid.

– Kuna pereteraapia tegeleb väga palju suhete kaardistamise, hindamise ja toetamisega, siis on see suur ressurss, kui võimalikult palju olulisi inimesi – kindlasti koos elavad inimesed – on alguses kohal. Samas ei ole see takistuseks töö alustamisele, kui neid kaasata veidi hiljem – palju sõltub teemadest. Oma peresüsteemiga saab töötada ka üksinda, saab töötada ka siis, kui vanemad on nt surnud vms. Kui on rohkem inimesi kohal, siis liigutakse üldiselt kiiremini edasi. Lastega perede puhul soovin küll lapsevanemaid koos lapsega kohtumisele, sest ükskõik kui palju lapsed mulle meeldivad – head ja turvalised suhted peavad nad saama oma vanematelt. Alati jääb eriolukordi.

– Olen ise enda peamine töövahend ja pean hoolitsema selle eest, et mõistus püsiks ja keha ning vaim jaksaksid. Selleks püüan ennast liigutada, käin sageli saunas, veedan aega oma pere ja sõpradega, reguleerin töökoormust. Tänaseks olen jõudnud niikaugele, et lõunad ei jää vahele ühelgi päeval ja magan vähemalt 7 tundi igal ööl. Lisaks laeb mind loodus ja oma kodus olemine.

– Enamasti lepime uue kohtumise seansi lõpus kokku. Olen arvestanud oma töökoormust, taastumiseks vajalikku aega  ja maksimaalsete vastuvõttude mahtu ühes nädalas. Kui näen, et tekib oht, et kordusaegadeks ruumi ei ole, siis ma seni uusi töid ei võta, kui mõni juba töös olijaist on lõpetanud. Varasemalt on juhtunud, et ma teatan nt märtsis, et uusi töid võtan alates septembrist ja siis on näha, kas pöörduja leiab vahepeal teise variandi või jääb ootele.

– Tegelikult ei teagi. Küll võib öelda, et Kiira Järve pereteraapia koolituskeskus annab 5,5 aastase väljaõppe jooksul väga põhjaliku teadmistepagasi väga erinevate teemadega tegelemiseks. Lisaks võib aimu anda minu töökogemus laste rehabilitatsioonisüsteemis asenduskodus ja psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas. Kui ma kohtan teemat, mille osas näen, et see pole minu pädevuses, siis arutame koos edasi, kuhu või kelle poole võiks pöörduda. Harvad ei ole juhtumid, kus soovitan inimesel lisaks teraapiale käia ka psühhiaatri või mõne teise arsti juures, sest sügavate teemade lahtivõtmine seisundis, mis vajab  enne kontrollimist või ravi, oleks vastutustundetu.